Poliitiline vastutus ja tagasiastumise kultuur

[kerberos]

Tere foorumlased!
Algatan arutelu teemal, mis kerkib esile pea iga poliitilise skandaali, eksimuse või valitsemisvea ajal – see on poliitiline vastutus.
Klassikalise demokraatliku arusaama kohaselt ei tähenda vastutus ainult juriidilist süüd. Kui ministri või kõrge ametniku haldusalas toimub suur krahh, tema tegevus riivab avalikku õiglustunnet või ta jääb vahele ebaeetilise käitumisega, peaks järgnema tagasiastumine. Seda tehakse riigi ja institutsiooni maine kaitsmiseks, isegi kui otsest seaduserikkumist pole tõendatud.
Eestis ja ka mujal maailmas näib aga üha enam süvenevat trend, kus skandaali sattunud poliitikud keelduvad ametist lahkumast. Tüüpiline vastus on: "Ma ei ole midagi seadusevastast teinud, las kohus otsustab" või "Minu tagasiastumine oleks põgenemine, ma jään probleemi lahendama".
Mõtteaineks ja aruteluks:Juriidiline vs. moraalne vastutus: Kas poliitik peaks tagasi astuma alles siis, kui kohus ta süüdi mõistab, või piisab usalduse kaotusest ja mainekahjust?
Taktikaline venitamine: Kas tipp-poliitikute "skandaali üleelamise" ja vaikimise taktika murendab pikaajaliselt rahva usaldust riigi vastu või ongi see tänapäeva kiires infomüras ainus viis ellu jääda?
Valijate mälu: Kas poliitilise vastutuse tegelik koht on alles valimiskastide juures või on see liiga hilja ja riivab ühiskonna õiglustunnet siin ja praegu?
Kuidas teie seda olukorda näete? Kas meil on puudus riigimehelikkusest ja vastutustundest või kipub avalikkus liiga kergesti "nõiajahti" pidama ja verd nõudma?
Ootan huviga teie argumenteeritud arvamusi!