Julgeolek algab meist endist: kas oleme uue reaalsusega kohanenud?

[kerberos]

Tere foorumlased!
Viimased aastad on julgeolekupildi Euroopas ja maailmas täielikult ümber joonistanud. Julgeolek ei ole ammu enam ainult kaitseväe, tankide ja piirivalvurite teema. Tänapäeval räägitakse laiapindsest riigikaitsest, mis tähendab, et kriisiks peavad valmis olema kõik: riigiasutused, ettevõtted, kohalikud omavalitsused ja iga kodanik eraldi.
Me näeme hübriidohte, sabotaažiakte taristu vastu, küberrünnakuid ja infosõda. Samal ajal investeerib riik miljardeid riigikaitsesse ning ühiskonnas vaieldakse uute maksude ja kaitsekulutuste üle.Kõik see tõstatab küsimuse: kas me oleme ühiskonnana teinud piisavalt, et olla kriisikindlad, või elame endiselt osaliselt muretus mugavustsoonis?
Mõtteaineks ja aruteluks:
Kaitsekulutused ja maksud: Kas riigikaitse ja julgeoleku tagamiseks on täiendavad maksud (nt julgeolekumaks või riigikaitsemaks) õigustatud või peaks riik leidma need vahendid muude kulutuste kärpimisest?
Igaühe panus: Kas julgeoleku tagamisse peaks olema kaasatud kogu ühiskond (nt vabatahtlikuna Kaitseliidus, abipolitseinikuna, naabrivalves) või on see puhtalt palgaliste spetsialistide töö?
Valmisolek vs. hirm: Kus jookseb piir terve mõistusega kriisivalmiduse ja asjatu paanika külvamise vahel? Kuidas rääkida julgeolekust nii, et see ühiskonda liidaks, mitte ei hirmutaks?
Kuidas teie seda tunnetate? Kas teie igapäevane ohutaju on võrreldes mõne aasta taguse ajaga muutunud ja mida julgeolek teie jaoks täna tähendab?
Ootan huviga teie mõtteid ja asjalikku arutelu!