Majandus vs. sotsiaalsüsteem: kas riigi rahakott suudab meie heaolu kinni maksta?

[kerberos]

Tere foorumlased!
Algatan arutelu teemal, mis on iga riigi toimimise vundament, kuid põhjustab alati kõige tulisemaid poliitilisi vaidlusi. See on tasakaal majanduskasvu ja sotsiaalse õigluse vahel.
Ühelt poolt vajab riik tugevat ja vaba majanduskeskkonda. Ettevõtjad ja majanduseksperdid rõhutavad sageli, et liigsed maksud, ranged regulatsioonid ja kõrged sotsiaaltoetused lämmatavad ettevõtlust, vähendavad riigi konkurentsivõimet ning pärsivad inimeste motivatsiooni tööd teha. Nende sõnum on lihtne: enne kui raha jagada, tuleb see teenida.
Teisalt seisame silmitsi karmi reaalsusega: elanikkond vananeb, tervishoiusüsteem on kroonilises rahanäljas ning haridustöötajate ja päästjate palgasurve on pidev. Sotsiaalpoliitika pooldajad argumenteerivad, et riigi edukust ei mõõdeta ainult SKP-ga, vaid sellega, kuidas me kohtleme oma kõige nõrgemaid – pensionäre, lapsi, haigeid ja vägajäänuid. Tugev sotsiaalne turvavõrk on stabiilse ühiskonna eeltingimus.
Mõtteaineks ja aruteluks:Kust peaks tulema raha? Kas riik peaks solidaarsema sotsiaalsüsteemi (parem arstiabi, kõrgemad toetused) rahastamiseks kehtestama astmelise tulumaksu ja ettevõttetulumaksu või peaksime liikuma hoopis suurema erameditsiini ja tasuliste teenuste poole?
Toetuste sihitatus: Kas riiklikud toetused peaksid olema universaalsed (kõigile võrdselt, nt lapsetoetused) või rangelt vajaduspõhised (ainult neile, kes muidu toime ei tule)?
Riigi roll: Kas riik peaks olema "õhuke" (madalad maksud, vähe sekkumist) või "hoolitsev" (kõrgemad maksud, kuid tugevad avalikud teenused)?Kuhu peaks Eesti selles debatis tüürima? Kas me püüame ehitada Põhjamaade heaoluühiskonda, omamata selleks samasugust majanduslikku baasi, või peaksime usaldama rohkem turumajanduse nähtamatut kätt?
Ootan huviga teie argumenteeritud mõtteid ja ideid!